Varased sillapiirded ehitati enamasti tellistest, kivist, betoonist või muudest materjalidest, moodustades tugevad seinad või lihtsad sambad ja talad. Nende põhiliseks disainiprintsiibiks oli "blokeerimine", kuid nad kannatasid juhi ja kaasreisijate vaate täieliku takistamise ning tugevate kahjustuste või isegi ümbermineku võimaluse tõttu jäiga kokkupõrke ajal.
Materjalide mitmekesistamisega hakati laialdaselt kasutama metalle (näiteks terast). Peavooluks said metalltala-sammaspiirded, näiteks lainepapist talapiirded. Nende disainifilosoofia hakkas uurima "kõva ja pehme" lähenemisviisi, kasutades energia neelamiseks ja sõidukite aeglustamiseks piirdekomponentide kontrollitavat deformatsiooni. Hakkas tekkima standardimine, millega kehtestati piirdele erinevad kaitsetasemed, lähtudes sellistest teguritest nagu tee projekteerimiskiirus ja liikluse koostis.
Kaasaegsed sillapiirete konstruktsioonikontseptsioonid on arenenud nii, et need hõlmavad blokeerimist, puhverdamist ja suunamist, sõitjate riskijuhtimist ja sõiduki asendi kontrolli. Ohutuse kinnitamine põhineb täielikul-reaalsetel-sõidukite kokkupõrketestidel ja arvutisimulatsioonidel. Konstruktsioonitüübid on muutunud mitmekesisemaks, sealhulgas metalltala-sammaspiirded, betoonpiirded, komposiitpiirded ja painduvad kaablipiirded. Tehnoloogilised saavutused kajastuvad sellistes rakendustes nagu "SB-klassi tiib-seina-vaba teepõhja sildade üleminekupiirded" ja "metallist talapiirete ja gofreeritud tala teraspiirete" mitmekesine valik kaasaegses inseneritöös.
Tulevane sillapiirete disain kaldub intelligentsuse ja integratsiooni poole. See hõlmab uute materjalide uurimist, millel on suurem energia neeldumistõhusus, andurite reelingutesse integreerimise uurimine ning keskkonnaga kohanemisvõime (nt betooni külmumiskindlus ja metallimaterjalide vastupidavus madalal temperatuuril{2}) ja konkreetsete liiklusvajaduste (nt raskeveokite kaitse) arvessevõtmine. Selle areng on lihtsast "seinast" keerukaks "ohutussüsteemiks".